Minu elu pöördepunktiks oli 2016. aasta alguses toimunud läbipõlemine. Veel pool aastat hiljem langesin sügavasse depressiooni. Sellele järgnenud perioodil maadlesin suurtes sisemistes pingetes ning tuli valida - kas elada või alla anda. Valisin elada. Isegi õnnelikuks saada! Alljärgnevalt jagan Sinuga 2018.a. enda jaoks kirja pandud kirjeldust sellest, mida ma nendes seisundites kogesin ja milliseid järeldusi ma enda jaoks tegin.
LÄBIPÕLEMISE esimestel päevadel tundsin justkui oleks närvisüsteem läinud lühisesse - gripilaadne tunne, kus pilt ei jõua kohe järele ning keha kihid oleksid justkui eraldunud. Toimus emotsionaalne seiskumine ning maad võttis tuimus. Otsuseid ei suutnud vastu võtta, kõike sai tehtud miinimumprogrammiga.

Tunded: ooteseisund (standby), arusaamatuse tunne sel uuel
tundetusemaastikul ehk tohutu hämming

Peamised põhjused:
1. tunne, et olin jooksnud end tühjaks püüdes kõike oma elus hallata
2. tunne, et olin jäetud oma muredega üksi

DEPRESSIOON järgnes mõni kuu peale seda kui mõistsin, et olin elumuutva otsuse tegemisel taas! mõelnud rohkem teiste heaolule kui endale, suur tagasilöök. Tundsin, kuidas enda poolt ehitatud õhulossist lasti kogu õhk välja ja see kokku kukkus, täielik illusioonide purunemine.

Tunded: lai negatiivsete emotsioonide spekter - enesehaletsus, kurbus, pettumus, solvumine, viha, kibestunud, frustreerunud jne.

Peamised põhjused
ehk millest koosnes mu õhuloss:
1. lootus ja ootus, et minuga käitutakse õiglaselt, sõbralikult, heatahtlikult (sest olin selle justkui oma pühendumusega välja teeninud), st vastutuse andmine teistele

2. kiindumus ja klammerdumine oma töö viljadesse, sest olin palju energiat pannud millegi arendamisse ja loomisesse, st võtsin kõike liiga isiklikult

3. olin liiga suures sõltuvuses teiste inimeste headest sõnadest, heakskiidust, õlalepatsutustest, et näha olukorda objektiivselt ja emotsioonivabalt (nt et aeg on liikuda edasi)

4. probleemide kuhjumine ja magamatus - pikema ajaperioodi peale (ca 5a) oli sattunud suures koguses muresid ja pingeid nii kodus kui tööl, mistõttu minu tundlik närvikava ei suutnud piisavalt lõdvestuda, et uinuda.

Olin seega pikemat aega maandamata, töötasin varugeneraatoril täistuurides ja äärmiselt suure pinge all. Kuna ise ei leidnud väljapääsu, siis keha tegi otsuse minu eest.

Mäletan, et tundsin tohutut lohutust sellest, kui lugesin ühte artiklit, mis ütles, et "depressioon on kiireim tee valgustumiseni" :) Lihtsalt lahtiseletatuna seisneb see selles, et peale nimetatud kogemust pole võimalik enam vanamoodi edasi elada. Tuleb enda sisse kaevuda, et mõista, mis läks "valesti" ja kuidas seda annaks edaspidi vältida või kuidas enda haavatavusega koos edasi elada. Teekond pimedusest valgusesse on pikk ja käänuline, aga eriti muud valikut ju ka pole. Elu ongi antud arenguks.

PEAMISED ÕPPETUNNID
1. Ainult mina vastutan oma elu, õnne ja heaolu eest.

2. Mind ümbritsev maailm peegeldab minu sisemaailma - kui see on hirme ja negatiivseid mõtteid-tundeid täis, siis näedki enda ümber kõike seda. Siin teeselda ei saa :) 

3. Alateadvuses on salvestunud mustrid ja vaod, mida künnad automaatselt. Sellega lood oma tänast ja homset ning imestad, et miks küll elu on nii ebaõiglane. Märka mustreid!

4. Küsi endalt pidevalt, miks ja mis alustel ma midagi teen. Küsi nii palju kordi "miks", kuni jõuad arusaamisele, kas taustamängijaks on pigem HIRM või ARMASTUS. Kõik hirmupõhised valikud viivad karmaliste tagajärgedeni ehk siis järgmiste eluõppetundideni :)

5. Elu võib usaldada. Varasemalt püüdsin hoida kõike enda kontrolli all, sest "ega ju hiir magava kassi suhu ei jookse". Kontrollist lahtilaskmine ja elu kätte usalduse andmine oli selles olukorras aga ainuvõimalik. Sihid ja soovid peavad olema, kuid kontroll lõpptulemuse üle ei ole siiski ainult meie kätes. Meieni jõuavad just need võimalused, mis on meile antud hetkel edasiliikumiseks parimad.

🍀

Kahe aasta (2016-2018) sisse mahtus palju. Kõige märkimisväärsem saavutus oli osalemine üle aasta kestval koolitusel "Kundalini jooga õpetaja koolitus". Tundsin, et vajan mingit koolitust, mis aitaks mul teha suure nihke enesearengu ja -teadvustamise teel edasi. Kaalusin mitmeid erinevaid võimalusi, tunnistan, et joogaõpetaja kutse ei olnud tol hetkel minus kuigi tugev. Peale teist õppemoodulit muutus aga kõik. Mõistsin, et olen täpselt õiges kohas ning otsustasin loobuda oma kõhklustest ja kahtlustest. Milline kergendus!

Kui oled leidnud oma tee, siis pühendu. Kaeva seda ühte auku nii pikalt ja nii sügavaks, kuni jõuad kosutava veeni!

"Väärtusetu on kaevata madalaid kaevusid sajas erinevas kohas. Otsusta ühe koha kasuks ja kaeva see sügavaks. Isegi kui su teele jääb ette suur kivi, kasuta dünamiiti ja jätka kaevamist. Kui sa aga loobud ja lähed kaevama uut kaevu, siis läheb kogu esialgne pingutus raisku ja pole mingit kindlust, et su teele taas kivi ette ei satu."
Swami Satchidananda

Julget kaevandamist!


Pilt on 2018.a. suvest ehk perioodist, mil ma ülalolevad read kirjutasin